Naissaare Ajalugu

Naissaar, XI sajandil Bremeni Adami kirjades nimetatud Terra feminarum (naiste maa), 1297.a. Narghetn, hiljem Nargö (1509), ka Nargen (1519). Naissaar on suuruselt Eesti kuues saar ja asub mandrist 8,5 km kaugusel (Kakumäe tipust Naissaare kõige lõunapoolsema punktini). Pindala on 18,6 km², saare pikkus on 11km ja maksimaalseks laiuseks 4km. Valdavalt metsaga kaetud saar on alates 1995. aastast looduspark. Tegelikult on Naissaar ka üks Eesti vanimaid saari, mis on kerkinud veest juba Ansulise järve aegu. Geoloogiakandidaat Lembit Põldma andmeil Naissaar Litoriinamerest umbes 4500-7000 aastat tagasi. Tänapäeval on Suursadam Naissaare külastajatele mereväravaks ja saart tutvustavad esimesed kaks matkarada algavad sadamaga. Sadam sai tänase kuju I Maailmasõja eel ja ajal, kui toimusid suurejoonelised kindlustustööd Tallinna ümbruses Peeter Suure nime kandva merekindluse rajamiseks. Need tööd hõlmasid ka Naissaart. Varasem väike sadamakoht, tuntud Mustakivi sadamana, muudeti keskseks sadamaks. Siia ehitati kivikaid, raudtee, sihttuled ja muu vajalik ning nii kujuneski siia uus, suur transpordisõlm kogu saarele, mille kaudu toimetati siia nii ehitus- ja sõjamaterjalid kui ka elavjõudu. Sadamat täiendati ka peale viimast sõda, mil saar taas militariseeriti ja tavainimestele suleti.Sadama kohal rannas paiknes tänaseks hävinenud Tallinna Purjetajate klubi hoone. Selle asemele püstitati Naissaare looduspargi keskus. Sadamast läände, üle raudtee, on väike mälestuskivi, mis tähistab I Maailmasõja ajal ja Vabadussõja päevil siin asunud vangilaagrit. Praegu on Naissaar säilinud peaaegu tervikuna sellisena, nagu see Vene sõjaväe lahkumisel 1994.a. maha jäi.